Soovid ulmeraamatu algust tasuta lugeda? Ole hea!

“Maa?”
“Jah.”
“Tõsiselt?”
“Ma ju ütlesin.”
“Ei, nii lolli nimega planeeti ei saa olemas olla.”

Nad sõitsid veel umbes kakssada miljonit kilomeetrit, enne kui Merf veidi haavunult küsis:
“Miks lolli?”
“Ei, ega ma siis paha pärast. Lihtsalt kõlab naeruväärselt,” vastas Zergio ja vaatas talle otsa kõigi oma kolme, varre otsas rippuva silmaga.

“Jah,” nõustus ka Merf endamisi. Ega selline lühike ja tobe nimi teda ennastki veennud. Enne kui ta ülikoolist vaktsineerimata vesiahvidega äritsemise eest välja visati ehk siis ülikooli kolmandal päeval oli ta kuulnud loengut, mis rääkis umbes sellest, et kui planeedi nimes on alla kaheteistkümne tähe, on tegemist mingi armetu aguliplaneediga, millest hea perekonna võsud end eemale hoiavad. Nii õpetati Gyagg Septimus Omega Mu planeedil ja selline oli uskumus ka lähemates, vähemalt sama pikkade nimedega tähesüsteemides. Ehk seepärast armastatigi seal kandis lastele lühikesi nimesid panna. Kui lapsed koduplaneedi nime välja öelda ei oska, saagu nad vähemalt enda omaga hakkama. Igal juhul oli eelarvamusteks rohkelt põhjust ning Merf vaidles Zergioga pigem põhimõtte pärast kui täiest veendumusest. Tõsi, päris välja vihastada Merf teda ka ei tahtnud. Reis tõotas tulla pikk, võib-olla isegi raske, seepärast kulus seltsiline rohkem kui ära.

“Ma arvan, et siit peaks paremale pöörama,” sõnas Merf erilise
enesekindluseta.
“Noh, paremale, siis paremale,” vastas Zergio ja keeras igas suunas liikuvat kangi kahe käega tugevasti kinni hoides paremale. Nende kosmoselaev oli vana ning selle väsinud metallkere kägises kurjakuulutavalt, kui põtkurid laeva paremale kallutama asusid. Kurv oli järsk, mõlemad reisijad hoidsid kinni, kust said, ja Zergiol õnnestus vaid hädavaevu ühele väiksemale asteroidile otsa sõitmist vältida. Mingit kosmoseprügi, ilmselt vana telesatelliiti, ta oma ebakindla manöövri käigus tõepoolest ka müksas, kuid Zergio püüdis kokkupõrkest tekkinud mürinat peita hästi ajastatud köhatusega. Köhatus jäi vaevalt mõni sekund hiljaks, nii et see pettemanööver oleks peaaegu õnnestunud. Merfi see aga suuremat ei kõigutanud, ta teadis väga hästi, et paar kriimu rohkem või vähem ei tähenda selle laeva üldist tervislikku seisukorda hinnates suurt midagi. Väga võimalik, et see kokkupõrge muljus hoopis mõne varasema mõlgi välja ja tegi laeva sellega ilusamaks.

“Kurat ja põrgu,” ägas Zergio varrukaga üle higise näo tõmmates, “kust paganast sa sellise laeva välja võlusid? Mulle hakkab vägisi tunduma, et see polegi ehk kosmoselaev, vaid mingi
alajuhitav prügikast.”
“Ah et kust mina Pegasuse välja võlusin? Mul on nagu meeles, et keegi Zergio noogutas üliagaralt kaasa müügimehe igale sõnale, mis laeva ilu, kiirust ja sõiduomadusi kiitsid. Minu mäletamist mööda vandusid sa seal oma laserpüssi nimel, mida sul, muide, ei ole, et kui sul oleks lõunasöögist raha üle jäänud, oleksid endale täpselt samasuguse laeva ostnud.”
“Vist läksin siis väheke hoogu jah,” möönis Zergio.

“Või et väheke hoogu! Sa tingisid ju hinda kallimaks, püüdes müüjat veenda, et ta annab hea asja liiga soodsalt ära!” ägas
Merf juukseid katkudes.
“Aga värv on ju tegelikult tõepoolest ilus, kui nüüd vaatama hakata … Vähemalt sealt, kus midagi alles on,” püüdis Zergio end kaitsta, kuid Merf katkestas teda.
“Stopp! Oleme kohal.”

Pegasus jäi maapinnast umbes kahe meetri kõrgusel kosmomasinate parkimisplatsi kohal vasakule ja paremale õõtsudes hõljuma, nagu otsides võimalust eriti õrnaks maandumiseks, ja –
ilmselt leides, et see on võimatu – prantsatas siis jalastega järsult vastu maad. Selle Tuntud Universumi mitte just kõige sujuvama maandumise peale hakkasid teiste kosmomasinate signalisatsioonid kaeblikult vilisema, kriiskama ja paukuma, Merfi ja Zergio laev teatas aga siseraadiost maheda naishäälega: “Head reisijad, valmistuge maandumiseks.”
“Aga,” püüdis Zergio suitsu ja auruga täitunud juhtruumis köhimise vahepeal öelda, “aga värv on tal ju tõepoolest kena.”
Merf saatis talle vaid hävitava pilgu, vabastas end turvarihmadest ja läks kahjustusi üle vaatama ning kõike, mida vaja, ka parandama. Esmalt otsis ta välja kosmoselaevade õrna tehnoloogiat silmas pidades kõik vajalikud tööriistad. Kui teibirull ja taskunuga olid leitud, asus ta mööda lekkivaid ja visisevaid torusid ringi vaatama ning neid teibiribadega paikama. Silmanurgast nägi ta, et Zergio püüdis ka aidata – sulges nätsuga ühe auru välja pahviva torujupi ning lõi jalast võetud kingaga puruks oma vilkumisega närvi ajavalt tähelepanu püüdva punase märgutule. Aegamööda jäi aur juhtruumis hõredamaks ning sireenid laeva sees ja parkimisplatsil hakkasid vaibuma. Zergio pani sigari suunurka ja sõnas võidukalt: “Noh, pole paha!”
“Jah, aga samas, ega ta nüüd hea ka ole,” arvas Merf kurvalt laevalogu silmitsedes.

Siis meenus mõlemale, et siinsamas, kohe ukse taga on hingatava õhuga planeedi atmosfäär, ja kui oli midagi, mida Zergio tahtis rohkem kui ioonsiidrit ja Merf rohkem kui süüa, oli see just nimelt värske õhk. Lihtsaid asju, nagu õhk ja vesi, hakkad hindama, kui oled juba mitu kuud peatusteta kosmosereisil olnud, pidevalt ühtsama taas ja taas puhastatud õhku hinganud ning kehavedelikest ümbertöötatud vett tarvitanud. Nagu kõik muu selle laeva juures, paistsid ka elutagamissüsteemid töötavat vaid poole võimsusega, aga pooleldi puhastatud kehavedelikke ei tahtnud tarbida isegi Merfi ja Zergio sugused snobismist küllalt kauged isendid.

Mõlema pilgud kinnitusid ühel ajal ukse avamise kangile ja mõlema käed tõmbasid seda korraga. Mitte ainult seepärast, et nad nii läbematud oleksid – lihtsalt roostes kang ühe eluvormi jõule enamasti ei allunud. Seekord ei piisanud aga kahestki. Nad toetasid ühe käe vastu kosmoselaeva siseseina, võtsid sisse sõdalasepoosi, üks jalg ees, teine toestuseks tagapool, ning kangutasid nagu jaksasid. Siis tagusid nad Zergio soovitusel kangi veidi aega paari käepärase kõvema esemega, juhuks kui kang oli kinni kiilunud, aga seegi ei aidanud. Lõpuks rippusid nad kangi küljes, surudes taldadega vastu seina. Kang liikus millimeetri ja mõne hetke pärast äkki palju rohkem. Toetuspind kadus ja nad kukkusid selg ees kosmoselaeva põrandale. Uks avanes ülevalt, kriiksatas ning prantsatas siis lapiti vastu metallplaatidest laotud parkimisplatsi.
Kui Merf end vaevaliselt püsti ajas ja jälle kuulma hakkas, kostis talle esimesena kõrvu vandumine – Zergio uuris kosmoselaeva külge jäänud ja järele andnud uksehingi ning laiutas siiras imestuses käsi. Nad vaatasid jalastel seisva kosmoselaeva väljapääsu ja maa vahel laiutavat tühimikku ning kaalusid oma šansse. Kuna selg valutas mõlemal juba talutavuse piirini, otsustasid nad niigi vähe ahvatlevast hüppest loobuda.

Kiire pilk ümberringi kinnitas, et kusagil ei ole vaatamas mõnda kaunist daami, ja nii kasutasid nad laevast väljumiseks palju ohutumat, ehkki vähem elegantset viisi: sirutasid esmalt üle ukseava ühe jala, siis teise, jäädes kätega ukselävele rippuma ja jalgadega vehklema, kuni nad lõpuks lahti lasid. Uus pilk ümberringi veenis, et nende ebamehelik laskumine kosmoselaevast oli jäänud hindavatele silmadele märkamata. Või siiski, üks kosmoselaev vaatas neid tõesti veidi iseäraliku pilguga, aga see ei lugenud. Kosmoselaevad vaatasid alati iseäraliku pilguga.

Nad pidasid hetke aru, kas on ikka hea mõte jätta laev maha avatud uksega, kuid leidsid siis, et nagunii sealt midagi varastada pole, ja astusid rõõmsalt eemal helendava neoonsildi “Joogi_oht” poole. Salamisi lootsid mõlemad, et kui nad tagasi tulevad, on Pegasus läinud. Käinud paarkümmend sammu ja enda ümber ringi vaadanud, pani Merf tähele, et ka teised sealsed kosmosõidukid polnud teab mis heas seisus. Tegelikult pidi ta endale vastumeelselt tunnistama, et need nägid välja veelgi halvemad kui tema enda kakssada nelikümmend kuldjüaani maksnud laevalogu. Ainult eespool, kõrtsile õige lähedal seisis üks uhkelt särav valge kosmolimusiin. Väike kõrts oma tohutu suure parkimisplatsiga asus keset eimidagit. Nende kahe objekti ümber laiutas kilomeetrite kaupa ainult tühjus – vaid rauamaagirikkad künkad ja punane muld. Merf vahetas Zergioga pilgu, lükkas kõrtsini jõudes ukse jalaga lahti ja astus hoogsalt sisse. Võõrastes kohtades talitas ta alati nõnda, sest arvas ekslikult, et see paneb tema positsiooni kohe paika ja keegi ei julge temaga enam tüli norima hakata. Ruumist kostis muusikat ja kui nad sisse astusid, märkaski Merf nurgas üht kulunud plaadimasinat. Kõrts oli rahvast täis, seal suitsetati kõige veidramaid aineid ja paistis, et joodi kõige kummalisemaid destillaate. Silmanähtavalt tundis Zergio end kohe nagu kodus ja kuigi Merf kartis, et selline paradiislik paik võib nende retke mitmenädalase augu tekitada, arvas ka tema, et see urgas on päris võluv. Sugugi meeldiv ei olnud aga tõsiasi, et nende sisenedes, täpsemalt neid märgates kogu seltskond järsku vaikis.

Nagu filmis, mõtles Merf närviliselt, samas kui Zergio laialt naeratas ja tervituseks teistele käega lehvitas. Ehkki ta seda ise ei teadnud, tegi ta seda nagu Briti kuninganna palju aastasadu
tagasi. Ükski naeratus aga ei mõjunud ja olukord kippus vägisi piinlikuks minema. Merf märkas, et vaikinud on ka plaadimasin, veelgi enam – see vaatab teda õige kahtlustava pilguga. Merfile turgatas pähe, et ta pole veel kunagi näinud plaadimasinat, mis oskaks vaadata, eriti veel kahtlustavalt. Ta heitis pilgu enda ümber ja vaatas kõrtsis olijate seas ringi. Enda imestuseks pani ta tähele, et humanoidseid eluvorme oli küllaltki vähe. Ta loendas nad kõik kokku ja sai tulemuseks täpselt nulli. Mitte ühtegi. Mitte ainumastki humanoidi. Veelgi enam – kogu seltskond näis olevat mehaaniline. Peale kahtlustava pilguga plaadimasina võis saalist leida veel rahulikult piibust põlevat plastmassipuru popsiva vana radiaatori, kaks käesurumise segamise tõttu pooleli jätnud kasiinoautomaati “ühekäeline piraat”, mõned kurjakuulutava välimusega röstrid ja veel terve rodu pimedamates nurkades raskemini identifitseeritavaid kodumasinaid ning hulgaliselt erinevas mõõdus ja kujuga droide. Merf köhatas kurgu puhtaks ja sõnas nii tavalise häälega kui suutis:
“Terekest, poisid!”
Isegi tema pidi tunnistama, et tavalisest häälest oli see peenikesel katkeval häälel öeldud lause küllaltki kaugel. Tervitusele ta vastust ei saanud, kuid aegamisi pöörasid kõik enda kohtadele tagasi ja jätkasid oma asjadega tegelemist, ehkki Merf tundis endal jätkuvalt mitme roboti uudishimulikku pilku.
Nad otsisid endale kõige vabama laua, lükkasid välimuse järgi sinna juba aastate eest kokku varisenud roostes roboti pingilt kaugemale, nii et see piinlikkust tekitavalt valju kolinaga maha pudenes, ning andsid ettekandjale märku, et see neilt tellimust võtma tuleks. Teenindaja oli kena androidineiu, tal oli vaatevälja laiendamiseks kaheksa võluvat silma, iga 45 kraadi kohta üks, neli külge ehitatud kandikut ja kuus kätt.

“Mida härradele?”
“Ma paluks ühe sibulatega röstitud lambakintsu, seest mitte päris läbi küpsetatud, kausitäie läätsesuppi, musta leiba ja pudel jääkülma õlut,” tellis Merf nii loomulikult ja ühegi sõna järel mõtlemata, nagu võib tellida vaid inimene, kes on sellisest einest juba väga ammu unistanud ja selle käigus oma tellimuse iga silbi hästi läbi harjutanud.
“Mulle palun kaks juustuburgerit, kann jääkülma õlut, suur pudel ioonsiidrit ja … üks tee,” lisas Zergio. Teenindusdroid tõmbas põlletaskust paberitüki, uuris seda veidi ja ütles siis, et peab härrasid kurvastama, sest mõned asjad nende menüüs üldse puuduvad.
“Mida teil siis ei ole?” küsis Merf.
“Meil ei ole lambakintsu, suppi, leiba, õlut, juustuburgerit ega ioonsiidrit,” vastas droid, ise samal ajal põlletaskust võetud menüüd mööda sõrmega libistades ja seda püüdlikult uurides.
Merf ja Zergio olid löödud. Mõlemad igatsesid maitsvat kõhutäit ja jahutavaid jooke ning tundsid nüüd, et neid on ilma jäetud millestki, mis õigusega neile kuulub. Midagi polnud aga teha, tuli leppida sellega, mida pakuti.
“Oh jah, võtame siis kaks teed,” ütles Merf lõpuks ja toetas pea väsinult, summutatud kolksatusega metall-lauale.
“Vabandust, aga teed ka ei ole,” teatas droidi mahe hääl.
Merf tõstis uuesti pea ja vaatas imestunult teenindaja poole.
“Aga mida teil siis üldse on?” küsis Zergio.
Droid ajas sõrmega sedelil järge ja teatas: “Meil on õli.”
“Õli? Ja mida veel?”
“Õli. Lihtsalt õli. Muud ei olegi. Muud pole kunagi küsitud.”
Merf ja Zergio vaatasid ruumis ringi ja mõistsid, et midagi muud eeldada oligi puhas naiivsus. Nemad olid siin praegu ainsad lihast ja luust eluvormid ning otsustades selle järgi, kui suur imestus nende saabumist saatis, polnud nendesarnased siinkandis just ülearu sagedased külalised. Arvestades kogu senist kogemust sel planeedil, tegi Merf mõtteis linnukese kasti, mille kõrvale oli kirjutatud “Siia hädaorgu ma enam iial tagasi ei tule”.
“Me veel mõtleme, ei oska kohe otsustada,” teatas siis Merf, et teenindajast lahti saada, ning see vuraski minema.

“Mis pagana peldik see selline on? Ei ole süüa, ei ole juua, ja kui nüüd meie liiklusvahend ka tuuri on pandud – mida ma enam üldse imeks ei paneks, sest siin näib pooltel tüüpidel paari varuosa vaja olevat –, ei saa me siit enam ka minema.”
Samas nägid nad uuesti enda poole vuramas teenindusdroidi, lai naeratus näol. “Vabandage, härrased, ma vist ütlesin ennist, et meil midagi peale õli ei olegi?” küsis ta.
“Jah, just nii te ütlesite! Aga ma saan teie naeratusest aru, et teil on häid uudiseid,” hüüdis Merf rõõmsa ärevusega. “Teil siiski on midagi veel, jah?”
“Just nii, härra. Just nüüdsama sain koka käest pragada, et ma menüüd ei tunne. No te saate ju aru, ma olen alles uus, kõigest 18 aastat siin töötanud. Ning tõesti, ega keegi pole muud tahtnud ka.”
“Jah-jah, kõik on andeks antud, ütle nüüd ainult, millega meid kostitada saad! Mida siis veel pakute kaugelt tulnud kosmoseränduritele?” rõõmustas ka Zergio, matsutas suud ja hõõrus
käsi kokku. Merf vaatas talle otsa, sest polnud veel Zergiot nii teatraalselt rääkimas kuulnud.
“Elektrit,” teatas droid nii rõõmsa naeratusega, nagu teatanuks ta, et Merf ja Zergio on viieks aastaks tulumaksust vabastatud.
“Elektrit?” kordasid Merf ja Zergio pettunult nagu ühest suust ja kirtsutasid mõistmatuses nina.
“Oi, kas härrastele elekter ka ei maitse? Ma tõesti ei tea, nii peene maitsega härraseid ei ole meie juures küll käinud. Ei sobi õli ega meki elekter …” sõnas teenindusdroid veidi haavunult
ja vuras uuesti minema. Seejuures märkas Merf pahameelega, et üks võileivagrill keerutas juhtmega oma oimukohas ja näitas sellega siis Merfi ja Zergio peale, misjärel kogu tema laudkond
naerma puhkes.
“Noh, oleks võinud ka hullemini minna,” arvas Merf, et sõbra tuju üleval hoida, aga ausalt öeldes ei tulnud talle pähe, kuidas see võimalik olnuks. Nad on läbiroostetanud kosmoselaevaga, mille puhul pole kindel, et see enam alles on, või kui on, siis kas see lendu suudab tõusta, keset metalset robotiteplaneeti, kus ainsaks toiduks paistab olevat elekter ja ainsaks joogiks õli. Pealegi ei saanud öelda, et ka seltskond oleks neid ülearu palavalt tervitanud ja neid kohe enda lauda lunida proovinud.

“Hei, teie seal,” hüüdis baarmen oma leti tagant. “Kui ei telli, siis ei istu!”
Merf hakkas juba püsti tõusma, aga Zergio ütles, et see siin on küll hull, aga veel hullem oleks istuda selles kopitanud laevas, kus nad juba mitu kuud järjest on mööda saatnud. Igasugune
vaheldus on praegu väärt, et seda ära kasutada.
“Kaks väikest õli,” hüüdis ta baarmenile ning osutas sõrmega enda ja Merfi peale. Kogu kõrts möirgas naerda ja paistis, et nende arvamus reisimeestest oli täpselt samasugune nagu tellimus. Zergio tegi grimassi, istus uuesti maha ja vaatas, kuidas tuttav droidineiu taas nende poole vuristab, kandikutel kaks viieliitrist õlikanistrit ja kaks kõrt. Merf ja Zergio lasid õlikannud enda ette asetada, droidil neisse sõrmega augud puurida ja kõrred sisse pista ning maksid kohe ära, et hiljem kõrtsmikuni läbi robotilasu teed rajama või, veel hullem, jootraha jätma ei peaks. Merfi mõtted olid millegi kauge juures, Zergio tõmbas aga ühe kanistri endale hajameelselt lähemale ja imes kõrrega suhu väikse koguse õli.
“Kuidas on?” küsis Merf.
“Täissünteetiline,” vastas Zergio läkastades ja lakkus vastikust maitsest lahti saamiseks oma varrukat. Sealt leidsid tema keele paarkümmend alles olevat maitsenäsa aga midagi veelgi ebameeldivamat ja edasi püüdis ta suud puhastada salamisi maha sülitades.

 

Kuhu edasi? See oli küsimus, mida Merf lahendada püüdis. Ta teadis oma eesmärki – selleks oli mõistagi Maa, aga tal ei olnud aimugi, kuidas sinna jõuda. Kõik oli alguse saanud tema vanaisa juttudest ja kindlast veendumusest, mida jagasid vähesed. Vanaisa oli talle kord rääkinud, et on olemas selline planeet nagu Maa. Ning et suur osa neist, keda nimetati humanoidideks, on just nimelt Maalt pärit. Maa olla kaunis sinine planeet. Tilluke, aga mitmekesine. Seal olla suuri veekogusid, troopilisi tasandikke, mägesid, lumiseid nõlvu ja palju erinevaid loomi, kellest vaid paar üksikut peale humanoidide lõpuks uusi tähesüsteeme vallutama ja asustama hakkasid. Nende seas mäletas Merf olevat oma vanaisa rääkinud delfiinidest, mesilastest ja pesukarudest. Neid lugusid oli ta kuulnud juba ammu, aga just hilisematel aastatel, kui vanaisalt enam küsida ei saanud, tekkis tal kõige selle vastu tõeline huvi. Eriti pärast üht mälestusväärset pesukarude poissmeestepidu, kuhu ta mingitel segastel põhjustel kutsuti. Mis siis, kui see planeet oli tõesti olemas, või veelgi enam, on ehk ka praegu? Ta uuris oma isalt, kuid too pidas kõiki neid vanaisa jutte vana mehe meeltesegaduses sonimiseks ja uskus ise raudkindlalt, nagu enamik Gyagg Septimus Omega Mu planeedi rahvastikust, et nad pärinevad erilistest kaljuseentest. Merf aga ei tahtnud seentest pärineda, kui tahes erilised need siis ka polnud. Teda köitis mõte Maast ja ta hakkas oma küsimustele vastuseid otsima. Õige pea sai talle aga selgeks, et see mõte pole kuigi populaarne, ehkki siin-seal leidus neid, kes seda agaralt kinnitasid, seenteteooriat valitsuse kinnimätsimispoliitikaks nimetasid ja põranda all tegutsedes liiga suurtes kogustes lendlehti tootsid. Kahjuks oli enamik neist, kes, nagu Merfki, Maa olemasolusse uskusid, veidrikud. Segased. Hullud. Põrunud. Mitte ainult ühiskonna meelest, ka Merf pidi endale tunnistama, et nende uskujate seas polnud ühtki, kelle mõistuses ta kahelda ei julgeks. Lendlehtede jagamist ärgitas kohalik trükikoda, kes regulaarselt enda ümber koondunud Maa-uskujatelt “meie eesmärgi täitmiseks ülimalt vajalike infomaterjalide tootmise” raha korjas. Mis see eesmärk oli, seda Merf teada ei saanudki. Lendlehed olid kõik alati sama sisuga: “Uskuge! Maa on olemas!” Isegi Merfi tagasihoidlike turundusteadmiste valguses ei tundunud see just kõige silmapaistvam veenmisviis. Oma skeptilisematel hetkedel kahtlustas Merf isegi, et trükikoda tahtis nende trükiste tootmisega endale lihtsalt tööd ja raha tekitada, kuid siis raputas naiivsem osa tema mõistusest selle mõtte eemale. Keegi ei saanud nii rahahädas olla. Tõtt-öelda oli kõige asjalikum ja edasiviivam soovitus, mille Merf ühelt uskujalt sai, võtta poolejüaanine hõbemünt ja valida otsingute suund selle järgi.

Poolejüaanised mündid olid kandilised nagu täringud ja nende iga külg oli isemoodi. Selline kuju oli kasutusel juba väga ammu, arheoloogide arvates sellest ajast, kui esivanematel kosmoseturism tugevama hoo sisse sai. Kui planeedi pinnal võid jätta oma suuna juhuse hooleks, visates kulli ja kirja tavalise mündiga, siis kosmose lisadimensioonid muutsid lapiku mündi liiga ühekülgseks. Või õigemini kahekülgseks. Kosmoses sai oma õnne usaldav teeline valida suunda rohkemate variantide vahel. Nii tähistaski iga kandilise hõbejüaanmündi külg üht suunda – üles, alla, paremale, vasakule, edasi, tagasi. Muide, jutud käisid ka Tuntud Universumi rahareformist, mille käigus lisanduks täpsuse huvides poolejüaanisele mündile veel kaheksa tahku.

Nii oligi Merf alustanud oma teekonda mündiviskega, asudes teele veel samal päeval, kui talle sai lõplikult selgeks, et ta ei taha veeta ülejäänud elu kartulikrõpsude kvaliteedi kontrollijana, ning samal tunnil, kui tema otsuses pettunud pruut oma endise kallimaga jalga lasi. Nüüd, mitu kuud reisimist seljataga, leidis ta end aga sellelt veidralt robotite planeedilt ega osanud öelda, kas sinna sattumine oli hea või halb. Ka polnud tal aimugi, on see paik Maale lähemal kui tema koduplaneet või sootuks kaugemal.
Muide, mis puutub ajaarvestusse, siis planeetidevahelise kaubanduse ja turismiäri hõlbustamiseks ei kasutatud mitte vastavate planeetide ajaühikuid, vaid ühtset ajaarvestussüsteemi, mis oli võrdselt ebamugav kõigile. Lõppkokkuvõttes ei hõlbustanud see muidugi ei kaubandust ega turismiäri, aga seda korda enam ümber muutma ka ei hakatud.

Müraki! hüppas või kukkus nende lauale vana kriimustatud röster.

“Ärrased!”

Merf võpatas end mõtiskelust lahti. Zergio, kes oli mingil kummalisel põhjusel õlikanistri taas suu juurde tõstnud, tõmbas endale ehmatusest suutäie õli kurku ning hakkas taas läkastama ja sülitama.

“Ärrastel om vejidrad kombed. Vai om ärrased oopis suured eguskaatorid?” küsis röster Zergiot huviga silmitsedes.

Merf sai esimesena enesevalitsuse tagasi ja küsis: “Eguskaatorid?”

“Eguskaatorid neh, nied, kes maitsetavad, sülgavad ja siis ritisjeerivad.”

“Degustaatorid ehk?” aitas Merf.

“Sieda ma ju ütsin! Eguskaatorid,” vaatas röster Merfi silmi pungitades ning neid sõnu aeglaselt ja valjusti lausudes, nagu räägiks aeglase taibuga inimesega.

“Sa, inime … või see, röster, ehmatad siin inimesed ära,” läkastas Zergio. “Mis sul arus on, et sa niimoodi ausate inimeste laua peale hüppad?”

“Ai, ei, ärrased, ega’s ma paha pjarast. Mia lihtsalt kuulin kogemata kombel päält, mida ärrased rjäekisid.”

Merf ja Zergio vaatasid teineteisele mõistmatuses otsa, röster oli aga pilgu õlikannule naelutanud.

“Ega ärrased pahaks ei pane, ku ma üte veikese lonksu vötan? Üte nii ütelda terava teen?”

“Ole aga lahke,” lükkas Zergio oma õlikanistri kiirelt röstri ette. “Meie kõhud pole sellise kraamiga nagunii harjunud.”

“Ooii, ärrased!” rõõmustas röster, keerutas juhtme õnnelikult õlikannu ümber, tõmbas selle endale lähemale ja hakkas kaanima. Zergio trummeldas sõrmedega vastu metall-lauda, Merf ootas käsipõsakil, et röster lõpetaks. Sel polnud aga nähtavasti kuigi kiire ja nii ootasid nad veel paar minutit, kuni kannu põhjast hakkas kostma lurisev heli, röster seda igapidi kallutada püüdis ja kui päris kindel oli, et kannus enam piiskagi järel polnud, selle valju krooksatuse saatel eemale lükkas.

“Nõndaks, ärrased … hõkk! … mis ma tahtse teile ütelda, oll see, et … hõkk! … ja see käub teite mölembi kohta. Hõkk!”

“See läks küll hästi,” arvas Zergio.

“Edaspidiseks meelespidamiseks – röstritele õli mitte pakkuda,” tähendas Merf.

Mõlemad tõusid ja plaanisid minna tagasi kosmoselaeva. Esiteks selleks, et veenduda selle alles olemises, sest asjade käiku arvestades olid nad nüüdseks õige kaugel soovist kosmoselaevast ilma jääda. Teiseks selleks, et seda valvata, kui kellelgi peaks tekkima mingi kuri mõte laev omastada. Kolmandaks selleks, et pikali visata ja loota, et homne päev toob mingi mõistliku mõtte, kuidas ja kuhu edasi reisida.

“Jeh, ärrased … hõkk! … aga seda ma teile ütle …”

Merf ja Zergio olid just laua juurest lahkumas, kui röster lisas: “Et ku Maa piale tahte menna, sis tule menna jüst päripäiva ja kurakätt …”

Mõlemad seisatasid ja vaatasid tagasi röstri poole, kes uduste silmadega Merfi õlikanistrit jõllitas ja püüdis siis oma juhet nii palju kontrolli alla saada, et sellega õli endale lähemale tõmmata.

“Mis sa ütlesid? Mida sa Maa kohta tead?” küsis Merf ärevalt.

“Öli, sie, mu kallid neiud … hõkk! … elu öied … hõkk! … sie om elu!” teatas röster ja hakkas laua peal eeskujulikult norskama.

“Hei, röster,” koputas Merf röstrit küljele, aga see ei reageerinud muul moel kui pahase urahtusega.

Just sel hetkel löödi kõrtsiuks lahti sellise hooga, mille kõrval Merfi sisenemine õige armetu tundus, ja sisse astus kolm ülikonnastatud robotit, kõigil rasked kuldketid kaelas ja kehaehitus midagi Schwarzeneggeri, mahtuniversaali ja tööstusliku külmkapi vahepealset. Muusika ei vaikinud, kuid kõik tegid neile teed, kõrtsi parim laud vabanes hetkega ja iga külastaja ilmest võis välja lugeda hirmu ja respekti. Või vähemalt ühte neist.

Kosmomaffia kolmeliikmeline esindus oli peaaegu oma laua juurde jõudnud, kui üks neist Merfi ja Zergiot märkas. Ta andis kaaslastele käega märku ja nad tulid laua juurde, kus Merf ja Zergio end asjatult õlikannude taha püüdsid peita.

“Luigi, vaata, lihakotid meie baaris!” ütles üks.

“Sul on õigus, Mario,” vastas too, keda Luigiks oli nimetatud, ja vaatas ausas imestuses reisiseltsilisi.

Robotid istusid pingile laua teisel pool.

“Vaadake, siinkandis ei käi just palju lihakotte, nii et teil ei maksa meie imestuse üle üllatuda. Ega teid häiri, kui ma teid lihakottideks nimetan?” küsis Mario, neist suurim, rohkete kinnikeevitatud vigastustega nägu natuke liiga lahke. Sellisele näole ei sobinud lahkus. Merf oleks palju parema meelega näinud seal kurjakuulutavat viha. Nüüd kuulutas kurja see lahkus.

“Ei-ei, see on väga kena nimetus,” vastas Zergio.

“Eks ole,” arvas Mario. “Meie arvame ka nii. Sest vaata, kui nüüd asja niimoodi, nagu öeldakse, objektiivselt vaadata, siis mis te muud ikka olete?”

“Tõesti. Haa-haa, väga tabav,” naeris Zergio närviliselt.

“Selle pärast oleks ju väga kahju, kui mõnele sellisele lihakotile, noh, ütleme sellisele nagu teie, tuleb auk sisse ja sisu kõik välja voolab,” rääkis Mario rahuliku häälega edasi.

“See oleks tõesti päris kurb juhtumine,” tõdes Merf.

“Kas ta just kurb oleks, aga riided määriks kindlasti ära,” arvas Luigi.

“Seda me aga ei tahaks. Niisiis, reisisellid-rännumehed, mis toob teid meie tagasihoidlikule planeedile?” küsis Mario hoogsalt.

“Lihtsalt vahepeatus,” vastas Merf. “Mõtlesime võtta ühed õlid ja kohe kiirelt edasi minna.”

“Ah et kohe kiire on?” küsis Mario. “Pikemaks ei jäägi?”

“Ei taha külalislahkust kurjasti kasutada,” selgitas Zergio, ise vargsi kõrtsi kõiki võimalikke ja võimatuid väljapääse kaardistades.

“Iseenesest mõista, iseenesest mõista. Ega siis midagi, asuge aga teele,” kehitas Mario õlgu ja näitas pöidlaga ukse poole.

“Oh, jah, täname,” lausus Merf kergendusega ja tegi liigutuse, et püsti tõusta, aga kolmanda roboti, Antonio kaks tugevat robotikätt surusid ta tagasi toolile.

“Ilmselt on tollimaks ikka makstud?” uuris Luigi, rahulikult oma metallküünealuseid puhastades.

“Tollimaks?”

“No ikka. Kui tuled võõrale planeedile, siis maksad ka tollimaksu. Eriti kui planeet on nii ilus ja sõbralik nagu meie oma,” arvas Luigi.

“Palju see tollimaks siis on?”

“Raha? Oh ei! Meil valitseb siin sõbralik suhtumine,” vastas Mario naeratusega, mis paljastas tema kullast hambarea. Muidugi polnud robotitel mingeid hambaid vaja, aga see oli rikastele siiski hea võimalus kuhugi oma varandust paigutada ja seda siis ka eksponeerida.

“See on küll kergendus, sest raha meil õieti polegi,” ütles Merf ja isegi naeratas pisut.

“See on sedasorti reisumeeste puhul päris tavaline,” arvas Luigi, “seepärast ongi tollimaksuks lihtsalt reisumeeste transpordivahend ja asi korras.”

“Transpordivahend? Meie kosmoselaev?” küsis Merf värinaga. “Seda me küll anda ei saa, kuidas me siit muidu ära saaksime?”

“Esiteks, kas te siis tahate nii kangesti siit ilusalt ja sõbralikult planeedilt ära minna?” küsis Mario, kummardus neile lähemale ja jätkas: “Teiseks, teile jäi vist ekslik mulje, et see oli küsimus.” Tema kaks kaaslast tõusid samuti laua kohale kummargile, nende rusikad toetusid aga vastu laua metallplaati ning vajusid võika kriginaga sellesse mõne sentimeetri võrra sisse.

“Minu kaaslane tahtis lihtsalt öelda, et meie kosmoselaev on pisut kulunud ja võib-olla nii nooblitele senjooridele ei passi,” püüdis Zergio olukorda pehmendada.

“Sellistelt on ju lausa lust võtta, kas pole, Luigi,” pöördus Mario oma kaaslase poole. “Tüüpidel on nii palju raha, et osa äravõtmine tundub lausa heateo tegemisena.” Ta pöördus Zergio poole ja ütles: “Seda enam, kui te oma laevast nii vähe hoolite.”

Merf ja Zergio olid täielikus segaduses, sest ehkki nende laev nägi pisut parem välja kui teised parkimisplatsil seisvad kosmosõidukid, ei olnud see kaugeltki kena ega tohiks neist üheski teadaolevas galaktikas rahameeste muljet jätta. Nad olid seda juba edutult mitmel pool proovinud ja teadsid päris täpselt, et mida kaugemal nad oma kosmoselaevast asusid, seda suurem edu neil naiste seas oli. 

“Valge sobib hästi mu kingadega,” lisas Mario taas oma kaaslaste poole pöördudes.

Valge? Valge. Valge. Valge. Nii Merfi kui ka Zergio mõte töötas palavikulise kiirusega. Millest need robotid ometi rääkisid? Ebaharilikul kombel oli Zergio see, kes asja esimesena ära tabas.

“Kahju temast muidugi loobuda, aga teil on õigus. Valge sobib teie kingadega oivaliselt ja meid tuleks moepolitsei kätte anda, kui me sellist kaunist harmooniat – valge laev ja valged kingad – rikkuma hakkaksime,” sõnas ta häälega, nagu mõistaks olukorda täiesti, ning lisas taskust võtmeid urgitsedes ja neid lauale pannes: “Siin on võtmed.”

“Ei ole midagi öelda – mõistlikud mehed,” vaatas Mario imestusega Zergio tegu.

“Kurrr-rrat!” ütles kolmas robot, kes seni veel sõnagi lausunud ei olnud, aga keda näis asja rahumeelne lahendus marru ajavat.

“Rahu, Antonio, ega me mõned kõrilõikajad ole,” rahustas teda Luigi. Et kõik kolm olid ülejäänud kõrtsiliste poole seljaga, ei näinud nad, kuidas saalis viimase lause peale silmi pööritati.

“Aga, ohoo, mis kell juba on,” vaatas Zergio oma olematut käekella. “Aeg minema hakata, vana sõber,” tõstis ta ka mitte midagi taipava Merfi küünarnukist üles.

“Kaduge minema jah. Oli muidugi rõõm teiega äri teha ja puha, aga kui te veel mu silma alla satute, siis … noh, siis annan teid Antonio kätte,” andis Mario mõista, et kohtumine on sellega lõppenud ja iga üleliigne minut, mille Merf ja Zergio veel nende seltskonnas kavatsevad viibida, läheb maksma algul sõrmi, hiljem juba jäsemeid.

Ehkki Merf ei soovinud oma jäsemetest kindlasti loobuda, sest oli nendest nii-öelda sisse võetud, vaatas ta siiski kahetsusega laual norskava röstri poole. Nüüd ei saagi ta iial teada, mis infot Maa kohta see plekist ja plastikust kodumasin endas peitis.

“Boss ütles teile midagi,” tegi Luigi käega liigutuse, mis neid välja saatis. “Ja võtke oma röster kaasa.”

“Ahaa, röster, jah. Muidugi. Just nii!” teatas Merf, haaras röstri kaenlasse ja astus kiirel sammul Zergio järel kõrtsist välja.

“No nii, vanapoiss, anna nüüd jalgadele valu,” ütles Zergio ning andis ise head eeskuju, joostes ootamatult energiliselt ja tagasi vaatamata kosmoselaeva poole.

Merfil kulus vaid mõni hetk, et märgata kõrtsi kõrval seisvat valget kosmolimusiini, mõista Zergio hiilgavat plaani ja kosmomaffia eksitust, ning ta jooksis endale armu andmata Zergiole järele.

“Oi-sa-vana …” lõõtsutas ta kohale jõudes ja Zergiole õlale patsutades. Siis ronis Zergio kosmoselaeva, heitis sealt alla köie, mille külge Merf kinnitas kosmoselaeva ukse, viskas siis röstri pardale ja ronis ise järele. Nad hiivasid ukse üles ja olid selle just peaaegu paika sättinud, nii et nägid õige vaevalt valgest kosmolimusiinist väljumas viieliikmelist kõrilõikajate seltskonda, kes seadis parasjagu sammud kõrtsi poole. See vaatepilt pani neid veel kiiremini liigutama, uks sai oma kohale ja mõlemad tormasid juhtimispulti.

“Nullgravitatsiooniseade?” küsis Zergio.

“Sees,” vastas Merf.

“Põtkurid?” küsis Zergio.

“Sees,” vastas Merf.

“Kohaltvõtu stabilisaatorid?” küsis Zergio.

“Meil polegi,” vastas Merf ja kinnitas end tugevalt rihmadega.

“Siis läksime!” hüüdis Zergio. Kosmoselaev hakkas värisema, rappuma, undama, kriuksuma, tossu välja ja sisse ajama ning kerkis siis pisut maapinnalt – ainult selleks, et veel tugevamini väriseda – ja kolksatas paar korda tugevasti vastu maad, enne kui lõplikult õhku tõusis. Kõik toimus nii nagu ikka. Zergio suunas laeva planeedi pinnalt eemale ja see kaugenes üsna kiiresti väikeseks täpiks.

Zergio andis laeva juhtimise üle autopiloodile ja sirutas end.

“Üle noatera,” arvas Zergio.

“Sellist asja liiga sageli läbi elada ei tahaks tõesti. Mis võtmed sa neile andsid?” küsis Merf.

“Pagan teab, mis võtmed need olid, mina pole neid iial kasutanud.”

“Miks sa kannad taskus suvalisi võtmeid?”

“Just sellisteks olukordadeks,” ütles Zergio endastmõistetavalt.

Merf võttis taskust ühe hõbejüaani, viskas õhku ja Zergio korrigeeris selle järgi laeva kurssi. Õnneks viis juhus neid külastatud planeedist eemale.

“Praegu võtaks hea meelega ühe kohvi,” ütles Merf nukralt.

“Ja röstsaia,” täiendas Zergio.

“Üits etk, ärrased,” kostus tagantpoolt röstri kare hääl, mis reageeris instinktiivselt sõnale “röstsai”.

“Aaah!” ehmatasid nii Merf kui ka Zergio, kes olid röstri kohalolu täiesti unustanud.

“Mes?” imestas ka röster nüüd enda ümber vaadates. “Appi, mind on ära röevitud! Minu pehmeid saiakesi tahetasse väevöimuga ärr vötta, tahetasse minu süütuse leivapuru noppida,” hädaldas ta.

“Rahune maha,” hüüdis talle Merf, kes püüdis röstrit hääle järgi hämaras ruumis üles leida. “Ei taha keegi sinu süütuse leivapuru noppida ega sinu saiakesi. Kus sa oled? Kohe selgitame sulle.”

“Äi-äi, mina ep taha mingist selgitamist, appi!”

“Leidsin!” hüüdis Merf rohkem Zergiole kui röstrile, haaras sellel vastupunnimisest hoolimata juhtmest kinni, tiris ta kolihunnikust välja ja viis valgemasse juhtimisruumi.

“Mind tahetasse heaks vötta …” alustas röster jälle kaeblemist, aga Zergio oli kuskilt leidnud pudelikese lukuõliga ja pani selle röstri ette.

“Ah need olete ju teie, ärrased,” muutus röstri toon hetkega sõbralikuks. “Ma ep tunnud teid ää, aga sie tule vanale röstririsule andess anda.” Viimaste sõnade juures oli tal õlitotsik juba suu juurde tõstetud ja varsti oli kuulda vaid matsutamist.

“Jeh, ärrased, see on hia aastakäik,” kiitis ta ja küsis siis: “Millega saab vana Piilips ärrastele kasulik olla?”

“Ah et Piilips, jah? No sa tulid kõrtsis meie juurde ja ütlesid, et olid kuulnud meid Maast rääkimas.”

“Äi-äi, mina kuulsin ärraseid leivast rjäekimas. Maa mötlesin mina esi juure.”

“Tohoh, kuidas sa seda oskasid teha?”

“No kuigi ärrased on suured ärrased ja nii, siis eks ole ka vana Piilips nii möndagi nännu ja mööda ilma ringi rännanu ja puha. Minu suguvösa on ju legjendide pöhjal puha Maalt perit, ja seal olla leiba laialt käes, jah … hõkk! … vana Piilipsi ausöna selle peale.”

“See käis lihtsalt,” vaatas Zergio rõõmsalt sõbra poole.

“Sina oled Maalt pärit? Aga räägitakse, et see on ju pelgalt müüt, ei muud?” uuris Merf röstrit kahtlustavalt silmitsedes.

“Kas ma elus valet olen rjäekind? Tabagu mind siinsamas välk ja raiutagu minu pistik maha, kui üts söna sellest, mida ma rjäekinud olen, praegast vale om. Kas ärrastel on veel äkki pisut keelekastet? Kurk koledasti kuivab.”

“Sa siis tead, kus Maa asub?” küsis Merf röstrit käte vahele haarates ja talle tungivalt otsa vaadates.

“No seda ep tia küll vist enamb kiäki,” vastas röster Piilips, kuid Merfi muserdunud ilmet nähes lisas: “Aga mia vöin tiada kedagist, kes tiab vähemasti midagist. Kui aint rjäekida saass ja kurk nii kangeste ep kuivass …” lisas ta tähendusrikkalt tühja õlipudelikest silmitsedes.

Zergio otsis välja veel ühe väikse purgi õli, Merf võttis kokku kuivanud toiduvarude seast mõned hermeetiliselt suletud kuivikud, dehüdrateeritud vorstikesed ja maisi, räimejogurtit ning kaks purki Cosmo-Colat. Nii toidu kui ka joogi jagas ta võrdselt enda ja Zergio vahel ära ning mõlemad asusid sööma, samal ajal kui röster Piilips püüdis pistikuga õlipurki lahti kangutada.

Nad ei kiirustanud talle appi. Esiteks said nad nõnda rahulikult süüa, teiseks kartsid nad, et juhtub see, mis kõrtsis korra juba juhtunud oli. Kui röster kord purgi sisu endasse kummutab, on ta kindlasti jälle mõneks tunniks kadunud.

Lõpuks sai röster purgilt siiski kaane maha ja kummutas selle suule, aga Merf lasi tal sealt vaid lonksata ja tõstis siis purgi eemale. “Nüüd ei tohiks kurk enam nii kangesti kuivada, kas pole, saad ehk mõne sõna juttu ka rääkida.”

“Noh, neh,” vastas röster kurvalt ja kiikas igatsevalt õlipurgi poole.

“Nagu ma aru saan, tunned sa kedagi, kes võiks meil aidata Maale jõuda?”

“Nii ma ärrastele ennist ütsin. Hõkk! Kas ärrastel kaarti om?” küsis Piilips.

Otsiti välja Tuntud Universumi tähekaart ja volditi röstri ette. Piilips vidutas silmi ja püüdis neid kaardile fokuseerida. Mõne minuti pärast see tal ka õnnestus. Ta keeras kaarti enda ees küll üht-, küll teistpidi, ja ütles siis ilma suurema veendumuseta juhtmeotsaga ühele udukogule osutades: “Sedamoodu. Sääl ta om.”

Ehkki Merf mõistis, et suure tõenäosusega valis röster selle koha huupi, ei olnud neil palju muid võimalusi. Ta andis Zergiole märku ja see märkis laeva uueks kursiks röstri tähendatud koha.

“On kurss Krabi udukogule, sir!” karjatas Zergio, tegi liigutuse, nagu annaks Merfile au, ja sättis end mugavamalt istuma, õigemini lösutama.

“Sa ikka üldse ei viitsi juhtimisega tegeleda?” küsis Merf. “Ma kardan, et sa usaldad liigselt seda autopiloodirisu.”

“Ja sina jälle muretsed liiga palju, võtame näit … aah! Mis see on!? Autopiloot ei toimi, lendame 15 sekundi pärast vastu jääplaneeti!” hüüdis järsku Zergio istmelt püsti hüpates.

“Mida!?” karjatas Merf ja pillas omale Cosmo-Cola purgi sülle, nii et selle sisu rõõmsa kihinaga tema pükstele voolas ja neid aegamisi söövitama asus.

“Heh-he-hee … Näed, sa võtad iga väikest nalja tõsiselt,” kõkutas Zergio. “Rahune ometi, vanapoiss, selliseid asju juhtub ainult filmides, et kohe kui keegi jõuab öelda, et mingit asja kindlasti ei juhtu, see sekund hiljem juhtub.”

Merf pomises midagi enese ette, püüdes samal ajal oma pükse kuivatada, ja kuigi Zergio teda täpselt ei kuulnud, tundus see olevat väga vandumise moodi ning seejuures veel tema aadressil.

Kui Merf püksid enam-vähem kuivaks sai, tõusis ta, käis veidi aega närviliselt edasi-tagasi ja vaatas siis enese rahustamiseks aknast välja. See mõjus alati. See lõputu tühjus ja vaikus. Vaid kauguses särasid üksikud tähed.

“Röster!” hüüdis Zergio.

Röster vaatas püüdlikult teises suunas ega teinud kuulmagi.

“Röster!” kordas Zergio. “Hei, toster!” Aga röster ei reageerinud ikka.

“No hea küll. Piilips!”

“Mida ärra soovib?” küsis röster end kohe Zergio poole pöörates.

“Jutusta midagi lõbusat. Kosmosereisidega on see häda, et need on üldjuhul ääretult igavad või äärmiselt õudsed ja kuivõrd praegu kisub pigem igavaks ja kuna sina oled uute lugudega mees või röster, siis on sinu ülesanne vanu olijaid lõbustada.”

“Kui ärrad nii arvavad. Vaadake, ku mina oll veel väikene poisike, juhe oll poole lühemb ja polnud ma oma esimesi jugajuurepiirakaidki röstind, siis elasin mia ütel pisikesel planeedil, üte talumieste perekonna manu. Na kasvatanu tiibnastikuid, tähekanu ja tolmuahve. Elu oll hää. Ei pidanu ma liigselt tööd tegema ega kedagi. Vaid ommikuti ei lastu magada, siis tull joba varavalgess ärgata ja pererahvale süüa valmistada. Mäletan viel, kuis peremiis tahtse ekkä peris mustaks körbenud saia, pereema aga heledambat. Mul oll köik kenasti tiedä ja igaütele andse kohe säändse saia, nagu nee harilikult tahtseva. Aga hää pöli ei kestnu kuigi kavva. Kord tulivad üted mässu töstnud droidid meite talu manu, sidusivad pererahva kinni, varastasivad sahvri ölist tühjaks ja võtsivad kaasa köik elektrilised riistapuud. Mina nende hulgas. Ise kutsunuvad endid vastupanu liikumisess ja tahtsevad vabastada köik koduse tehnika, mis inemestel juhtus olemba. Mina es tahtnud aga vabastatud saada. Mina tahtsen tagasi! No nii ma neile ütlenugi. Kuis need saanuvad kurjass! Sa püha supernoova, ma ütle! Nimetasiva mind viel orjahingess ja mis keik. No eks sial olnuva enamus säändseid kui mina, kes tahtsevad tagasi oma kodu menna, pistiku seinakontakti pista ja rahus suriseda, aga nee ei julgeva sönagi ütleda. Vaatasivad aina mind irmunud silmadega. Mind panti siss ütele jääasteroidile maha. Mul oll veel soojust varuks ja nii sulatasin endale sinna mönusa sügava pesakese. Ei oska ma arvada, kavva ma sääl asteroidi sees söitsin – arvata on, et aastakümneid –, ku korraga tunnen, et kogu mu asteroid värisess, käib üits igavene pauk ja olen miskisel planeedil. Imekombel olin ellu jäänd, asteroid oli enamuses ära sulanud ja ülejäänu vedeles suure augu pöhjas kildudena laiali. Säält end leidsingi. Ädavaevu oli veel elunatuke sees. Purukandik oli kadunud – sellest om mul siiani kibedasti kahju –, juhe sölmes, mitmes kohas mölgid sees. No mis siin rjäekida. Ajasin end kudagi säält august välla ja otsisin kohta, kus mönda inemest kohata. No aga keda pöle, on inemesed. Ei ingelistki. Siis leidsin löppeks miskise joogiasutuse, kuid sealgi olid vaid mehhanoidid ja kui neilt küsisin, kus kandis möni talunik tolmuahve vöiks pidada, naerdi mind lihtsalt välja. Sinna planeedile polnud iial ühelgi inemesel asja old ja pold ette näha, et see asi lähimal ajal muutumas om. Kuni tulite teie,” ütles Piilips ja saatis Merfile ning Zergiole tähendusrikka pilgu.

“Kas on midagi juhtunud minu huumorimeelega või on asi tõesti selles, et see oli kõige kehvem lugu kõigi maailma lõbusate lugude ajaloos,” tähendas Zergio.

“Kaua sa siis seal viimasel planeedil juba kükkisid?” küsis Merf, kes oli röstri juttu huviga kuulanud.

“Mõned aastad. Körtsmik pakkus mulle tööd, tema ämmal olla õhtuti kange varbavalu ja ma siis käisin tal igal päikeseloojangul paari nikkeljüaani eest jalgu soojendamas. Ma ütle just nimelt jalgu, sest varbaid tal polnudki. Ma ei julgenud sellest körtsmikule iitsatadagi, et äkki jätab siis tellimuse katki ja mille eest ma siis endale pühapäeviti väikse öli vöi elektrisurtsu luban,” selgitas Piilips.

“Kes need kõrilõikajad olid, kellega meil enne lahkumist väikesed sekeldused olid?” küsis Zergio, kui talle meenus Mario oma kahe sõbraga.

“Messugused körilöikajad?” küsis röster segaduses.

“Õigus, sa ju lõõskasid magada juba selleks ajaks. No olid ühed tegelased, kolm tükki. Keegi Luigi ja Mario ja …” püüdis Merf meenutada.

“Antonio!” karjatas röster, “ja Antonio!”

“Just täpselt,” vastas Merf, rõõmustades, et Piilips ka sellesse asja valgust saab tuua ja teema nii ruttu ära tabas.

“Need on köikse irmsamad plekiväänajad ja kiibipurustajad, keda siinpool Galaktilist Väina nähtud. Oi, ärrad, mis sekeldusi teil nendega ometi on? Ma pole kuulnu kellestki, kes piale probleemisi Galassia vendadega veel sellest rääkida saass.”

“Tegime neile väikest viisi tünga,” selgitas Zergio üsna uhkelt ja rääkis siis täpsemalt, kuidas kõik juhtunud oli. 

Röster Piilips kuulas, väristas end ning lõi endale loo lõppedes pistikuga risti ette. “Olli tore teid tunda, ärrased, aga teitel ei pruugiss väga pikaajalisi plaane enam tettä. Jah, targem oless oma maised asjad joone ajada ja valmistuda igavesess …” halises röster.

“Jäta see jutt,” ütles Merf, kelles röstri hädaldamine paratamatult kõhedust tekitas. “Nemad on juba miljonite kilomeetrite kaugusel ja võimalus, et me nendega selles peaaegu lõpmatus universumis veel kunagi kohtume, on sama suur nagu … nagu see, et seal ees särav planeet on puhtast teemandist.”

Samal hetkel hakkasid konsooli masinad piiksuma, tuled lõid vilkuma ja Zergio teatas: “Härrased, mul on teile teatada omapärane uudis. Meie ees oleva planeedi keemilises koostises leidub ainult süsinikku …”

“Noh, mis ma ütlesin,” sõnas Merf.

“… milles aatomid paiknevad juhtumisi kuubikujulise kristallilise struktuurina,” lõpetas Zergio.

“Täpselt! Lihtsalt üks järjekordne grafiitplaneet, millest saaks soovi korral toota nii palju pliiatseid, et jätkuks mitmete galaktikate kõigi kunstikoolide varustamiseks,” rääkis Merf edasi.

“Merf,” katkestas teda Zergio.

“Jah?”

“See on teemantplaneet,” sõnas Zergio vaikselt.

Merf tormas konsooli juurde, vaatas ekraane ja väljatrükke, mida see teadmata põhjustel alatihti välja sülgas, siis Zergiole otsa ja karjatas rõõmust, haarates sõbra õlgadest.

“Zergio, kas sa tead, mida see tähendab!?” küsis ta.

“Ausalt öeldes täpselt ei tea, kuigi mul on teatav kahtlus, et me oleme nüüd väga-väga rikkad,” vastas Zergio laialt naeratades ja oma helget tulevikku ilmselgelt juba detailideni ette kujutades.

“Ma lisaks sinna veel ühe “väga”, aga üldjoontes on mul sama tunne. Kurss sinna,” alustas Merf pidulikult, “kuhu kurss juba parasjagu ongi,” lõpetas ta pisut hädiselt ja läks siis tagaruumi avakosmosesobilikke riideid otsima. Polnud just suuremat lootust, et sellisel taevakehal atmosfäär võiks olla.

Merf tõstis eest ära virna kiirnuudlipakke, kaevas end läbi Cosmo-Cola purgi restide, hirmutas eest ühe opossumi ja mõned hiired ning avas kapi kirjaga “Mitte avada”. Kuna astronaudiülikondi hoiti erilistes vaakumtingimustes, et nendega midagi ei juhtuks, oli kapi peale kunagi selline silt sätitud, et koristajad või vähem teadlikud inimesed kappi kogemata ilma hädavajaduseta lahti ei teeks. Nüüdseks olid aga vaakumit tekitavad seadmed ammu roostes ja kapi tagumine sein puudus sootuks, sest hiired eelistasid kapimaterjali kõrgema toiteväärtuse tõttu kuivikutele, mida kosmoselaevas tavaliselt söödi. Kapi avamisel kostus vaid kurblik kriiksatus, mida põhjustasid õlitamata hinged, mitte tavapärane visin, nagu teeks vaakumkapp, kuhu imetakse ukse vahelt õhku. Kapis oli neli avakosmose rüüd. Merf valis välja kaks paremat, sulges kapi ja läks tagasi valgemasse juhtruumi, et rüüde seisukord üle vaadata.

“Sina seal,” hüüdis ta Piilipsile. “Pane end kuuma ja sulata kombinesooni augud kinni, ma lähen toon teipi ja tõmban saabastel olevad avad kinni,” jätkas Merf ja hakkas seejärel sahtlites sorima ning vajalikke vahendeid otsima.

“Ärrad teavad ehk … hõkk! … kus on lähim pistikupjesa?” vaatas röster uduste silmadega kuhugi Merfi ja tööriistakapi vahele.

“Kust paganast sa selle õlipurgi jälle kätte oled saanud!?” ahastas Merf ja vaatas pahaselt Zergio poole.

“Mina-ei-tea-midagi,” kehitas Zergio väheusutaval viisil õlgu ja tegi näo, et tal on rohkelt tegemist laeva manööverdamisega.

Merf lõi käega, võttis ühte kätte teibirulli ja tõstis teisega röstri astronaudirüüdele lähima seinakontakti juurde.

“Ärrased, mina ei oska lennata,” teatas röster, kui Merf ta kohalt minema hiivas. “Oi, preili Braun, te näete täna väga kaunis välja,” pilgutas ta Merfi poole koketselt silma. “Ja teie,” vaatas ta vilavate silmadega Zergiot, ise Merfi käes mööda kosmoselaeva liikudes, “teie, preili Brandt, olete samuti ääretult lummav, ainult jooksete maru kiiresti.”

Merf pani röstri maha ja pistis selle juhet pidi seina.

“Azzaaaa-mait!” hüüatas röster ja lõi silmapilk ärksaks ning kaineks.

“Hakka peale ja sulata need augud kinni,” kordas Merf, osutades astronaudirüüde poole, ja asus ise saabaste ümber teipi mässima. Auke oli päris mitmes kohas ja väga erinevates mõõtudes. Mitmesugused galaktilised närilised olid rüü ja saabaste kallal oma hammaste rammu näidanud, aga lõpuks õnnestus augud siiski nii eeskujulikult kinni mätsida, et seda varustust kandes kasvasid ellujäämisvõimalused vähemalt 50 : 50 peale.

“Maandume kümne minuti pärast,” hüüdis Zergio.

“Siis vea end siia ja katsu see rüü endale selga saada,” vastas talle Merf.

Zergio tuligi, jätnud kogu maandumist puudutava navigeerimise autopiloodi hooleks. Rüüd käisid selga üsna lihtsalt, aga neis end mugavalt tunda oli juba sootuks iseasi. Need olid liiga suured ja neid kandes oli iga liigutus eriti kohmakas. Röster tegi seejuures üleolevaid märkusi, andes mõista, et puhas metall ja plastik, millest tema koosnes, olevat evolutsiooni kõrgeim aste ja et õhk on üle hinnatud. “Aga teitel, umanoididel, on iga veikse asja pärast veri väljas ja ing kinni,” lõpetas ta.

Nad läksid, õigemini lohistasid end aknast välja vaatama. Kosmoselaev oli vahepeal taevakehale oluliselt lähemale jõudnud ja vaade oli lummav. Teemanttähti, õigemini valgeid kääbuseid, mis olid kunagi olnud tähed, oli ka varem leitud, kuid üliharva. See võis juhtuda vaid suurte päikestega, mis oma elu supernoovana lõpetasid ning mille tuum pressiti selle käigus kujuteldamatult tugeva jõuga kokku. Üheks hiiglaslikuks teemandiks.

Teiste tähtede valgus peegeldus ja säras sellelt massiivselt briljandilt Merfi ja Zergio näole ning isegi Piilips oli roninud kastile akna all, et ta seda imet oma silmaga näha saaks. See oli tõesti imeline kogemus ja leiu väärtus ei olnud selle tunde tekitamisel vaatest vähem oluline.

Laev hakkas laskuma, tehes seda alguses rahulikult, isegi teatava elegantsiga, mille autopiloot vanast sõidukist välja võluda oskas, kuid varsti hakkas see maapinna poole kiiremini liikuma. Isegi liiga kiiresti. Laev oli vaid meetri kõrgusel tähe pinnast, hõljus seal hetke ja vajus siis, justkui vastupanust loobunult, valge kääbuse teemantpinnale. Midagi raksatas, kui laevakere valjult teemantpinnal kriiksus, nagu tõmbaks maailma suurimad küüned üle maailma kõige krigisevama tahvli. Kõigil kolmel käis külmavärin üle keha.

“Tehisgravitatsioon välja lülitatud,” kõlas autopiloodi mahe hääl.

Esimese asjana märkasid nad, et õhk on puhtam, hõljumivabam kui kunagi varem. Järgmiseks avastasid nad, et püsti seismisel ei ole enam seda mõnu mis mõni hetk tagasi. Nii Merf kui ka Zergio istusid ja mõne hetke pärast juba lamasid.

“Kuradi gravitatsioon,” märkis Zergio.

“Mhmh,” nõustus Merf.

“Tehisgravitatsioon sisse,” hüüdis Merf ja mõne hetke pärast taastus normaalne külgetõmbejõud.

“Mulle meenub …” alustas Merf.

“Või nii?” küsis Zergio end püsti ajades kergelt sarkastilise häälega, sest oskas umbes eeldada, mis ta sõbrale meenumas oli.

“Nojah, mulle meenub, et ma vist olen kusagilt lugenud, et üks põhjus, miks teemantidel seni veel üldse mingi väärtus on, peitubki selles, et need paar seni leitud teemanttähte on nii tugeva gravitatsiooniga, et keegi ei suuda seal kaevandada,” meenutas Merf kunagi loetut.

“Ära sa ütle,” sõnas Zergio. “Ega sa tahtnud vist varem seda infot jagama hakata, oleks liiga lihtne olnud, või mis?”

“Ärrased!” hüüdis Piilips vahele. “Ärrased, kas teil teemantit on?”

Nii Merf kui ka Zergio vaatasid tema poole pilguga, millega püütakse selgeks teha, ega vestluspartner juhtumisi hullumeelne pole.

“Tead, taskus hetkel ei ole,” vastas talle Zergio. “Kas me näeme välja nagu padurikkad juveelikaupmehed, või jäi sulle äkki mulje, et me käisime juba kiiresti laevalt maas ja tõime mingi piraka tüki endaga kaasa? Sest – ja olgu see nüüd selgelt ära öeldud – me ei käinud ja me ei ole ka juhtumisi eriti rikkad. Aga üldisemas plaanis on meil kohe ukse taga üks kuradima pirakas teemant, nii et kui sa seda silmas pead, siis meil muidugi on teemant. Tegelikult, ole hea, võidki kohe välja minna ja selle päris endale võtta.”

“Siis pöleks ärrased säält tähelt nagunii miskit kaasa saand tuua,” ütles Piilips sarkasmist välja tegemata. “Teemantit löikab ju vaid teemant.”

Sellele järgnes üsna pikk ja väga piinlik vaikus, mille jooksul Piilips kordamööda nii Zergiole kui ka Merfile lahkelt otsa vaatas ja need omakorda teiste pilke püüdsid vältida.

“No nii, on ju ilus? Eks ole hea, et me seda lähemalt vaatama tulime?” küsis Merf siis reipalt.

“Jah,” vastas Zergio samuti natuke liiga reipalt. “Eks liigume siis edasi, mis muud.”

Zergio andis autopiloodile uue kursi, mootorid lülitusid taas sisse ning kogu laev hakkas tugevasti vappuma ja värisema. Tundus, et mõni minut sellist väristamist, ja laeva iga viimane kui polt saab lahti logistatud ning iga keevitus murdub. Nendest, mis juba ei ole lahti logisenud ja murdunud sõiduki senise eluea jooksul. Järele mõeldes ei saanudki võimalikud purustused kuigi suured olla. Kuid laev ei mõelnud järele, vaid püüdis end meeleheitlikult teemanttähe võimsast gravitatsiooniväljast vabaks rabeleda nagu liimipaberile jalgapidi kinni jäänud kärbes.

“Sel tähel on tugevam gravitatsioon kui liivarandadel suvevaheajal,” märkis Zergio, vaadates ise murelikult infot, mida autopiloot ekraanidele kuvas. “Ausalt öeldes on küllalt suur tõenäosus, et me oma mootoritega siit kõrgemale kui paarkümmend meetrit ei tõuse.”

“Kui suur tõenäosus?” küsis Merf.

“Nii umbes …” kratsis Zergio oma habetunud lõuga ja vaatas ekraanidele, “sada protsenti.”

“Seda on liiga palju, laskume madalamale,” ütles Merf ja jäi mõttesse, samas kui Zergio laeva taas madalamale langetas. See, et nad sellisel atmosfäärita taevakehal pikemalt, ütleme aasta või kümme aastat peavad veetma, ei olnud tal küll plaanis. Ausalt öeldes ajas see tema plaanid sootuks segi. Kuna täht ei jäänud ka ühegi tuntud galaktilise kiirtee äärde, polnud kasutusel laadimisjaamana, siin polnud teemaparke, tsirkust, suuri kaubanduskeskuseid ega väikeseid kohvikuid, mille pärast seda kanti külastada, siis ei lootnud Merf, et siia lähiajal keegi sattumas on. “Ainult üks vaatamisväärsus on sel tähel,” mõtles Merf endamisi mõrult. “See, et tegemist on ühe hiiglasliku pagana teemandiga.”

“Ärrased!” hüüdis röster, kes oli vahepeal enda juhtme seinast välja sikutanud, avastanud, et on põhja alt mingi galaktilise plögaga koos, ning läinud seda siis paberitükiga maha hõõruma. Paberitükiks osutus aga kaart ja nii märkas ta enese puhastamise olulise toimingu käigus midagi huvitavat.
“Tulge korraks seia!” hüüdis ta uuesti ja Merf ning Zergio lonkisid vaatama, sest midagi targemat nad hetkel nagunii teha ei osanud.

“Vaadake seia, mes te nääte?” küsis Piilips kavalalt.

Nad vaatasid mõnda aega tummalt kaarti, siis aga Merfi nägu selgines ja ta vaatas röstrit peaaegu aupaklikult.

“Sul on kas väga palju õnne või sa oled midagi rääkimata jätnud,” sõnas Merf endiselt teda vaadates, pöördus siis aga Zergio poole ja käskis tal laevaga tähe teisele poolele sõita.

Zergio läks minema, porisedes, et talle keegi midagi ei räägi ja et tema on neile lihtsalt iluasjaks kaasa võetud. Siis andis ta autopiloodile uued koordinaadid ja laev kihutas kohalt minema.

Ehkki tähtedevahelistel reisidel sõidetakse uskumatute kiirustega, ei ole see liikumine kosmoses tajutav. Isegi kui aknast välja vaadatakse, ei tajuta reisimise õiget kiirust, sest vahemaad on nii üüratud ja hoomamatud. Maailmas, kus räägitakse valgusaastatest, ei ole lootustki, et keegi suudaks reaalselt selle termini kogu tähendust mõista. Nüüd aga, kui sõideti tähe pinnale nii lähedal, tundus kiirus – kuigi see polnud kaugeltki sama mis tähtedevahelistel lendudel – palju suurem. Isegi liiga suur, mistõttu klammerdusid nii Merf kui ka Zergio selle lühikese reisi vältel tugevalt lähimate ja vastupidavamate konstruktsioonide külge. Ühetaoline maapind tuhises tohutu kiirusega nende jalge eest mööda, ehkki tuhisemiseks oleks seda vaikuses lendamist võib-olla liiga kujundlik nimetada. Siis järsku laev seisatas.

“Paistab, et oleme kohal,” sõnas Zergio mõrult, sest temaga polnud siiani keegi vaevunud plaani jagama. “Siia te tahtsitegi jõuda, eks ole? Noh, palju õnne, jõudsimegi kohale. Siin on tõesti palju parem kui teisel pool tähte. Eks ole, no vaadake välja, siin on kõik hoopis teistmoodi. Ma saan täiesti aru, miks te just siin surra soovite.” Zergio kummardus aknast välja vaatama, tegi, nagu uuriks mõnda aega ühtlast teemantmaastikku, pöördus siis uuesti kaaslaste poole ja sõnas sarkastiliselt: “Siiski mitte. Tuleb välja, et siin on TÄPSELT samasugune nagu teisel pool tähte. Õnnitlen teid kavala plaani puhul. Palju ma võlgnen?” jätkas Zergio.

“Ole nüüd natuke aega kuss, eks,” katkestas teda Merf, “ja võta uuesti kurss siit tähelt minema.”

“Mina ei kavatse autopilooti enam nõmedustega tülitada. Või kui teil on tõesti mingi plaan, siis tahan ma seda kohe kuulda või me ei liigu siit mitte üks sentimeeter!” ütles Zergio resoluutselt, istus lähimale Cosmo-Cola kastile, pani käed ja jalad risti ning vaatas Merfile otsa.

“Muidugi ma selgitan, kuidas muidu peaksime me siit terve nahaga pääsema! Isegi sinul ei jäänud vist märkamata, et sel valgel kääbusel, mis kunagisest tähest alles jäänud, on väga tugev gravitatsioon, sest külgetõmbejõud jääb pärast tähe supernoovat ja selle sadu tuhandeid kordi väiksemaks kokku pressimist samaks, mis tal oli elava tähena, ja …” alustas Merf.

“Me kõik oleme põhikoolis astrofüüsikat õppinud, tänan väga,” katkestas Zergio teda pahaselt.

“Noh, siis saad sa aru, et meie laeval on võimatu sellelt tähelaibalt lahkuda, sest laeva mootorid ei ole nii võimsad, kui on selle tähe külgetõmbejõud.”

“Säästa mind. Kas seda loengut ei oleks saanud pidada teisel pool tähte, mulle näiteks meeldis seal palju rohkem,” lükkas Zergio lõua ette nagu jonniv laps.

“Kuule, ma püüan asja tuumani jõuda, eks,” hüüdis Merf. “Kuula ja ära sega kogu aeg vahele. Niisiis, oleks vaja kedagi või midagi, mis meid siit tähelt minema tõmbaks, meie mootoritele kaasa aitaks.” Ta läks röstri juurde, võttis tema alt ära kaardi, nagu tõmbab osav kelner laualt lina, ilma et nõud maha kukuksid, lappas selle lahti ja viis Zergio juurde.

“Näed, meie oleme siin, eks? Jah, siin, kus midagi ei ole, sest seda tähte pole veel avastatud, vaata nüüd koordinaatide järgi, palun. Just siin jah. Aga mis see on?”

Zergio vaatas näidatud punkti ja märkas seal mustava keerise ikooni.

“Must auk,” pomises ta. “Kui minu käest küsida, siis lihtsalt veel üks võimalus surma saada.”

“Just nimelt! Tähendab, just nimelt must auk, mitte võimalus surma saada,” sõnas Merf ja lisas vaiksemalt: “Kui me oleme osavad …”

“Vaatage, ärra Tsergio, mida teite söber Merf teile ütelda tahass, on see, et mustal augul om ilmvöimata suur gravitatsioon ja kui meie nüid näuga tema poole oleme pööratus, siis saaksimbe seda tömmet ära kasutada ja end sellest täherisust lahti tömmata,” pahvatas korraga röster Piilips. “Ärrased, teitega tuleb see ikka üits kohutavalt pikk reis, ma tunnen.”

Merf oli selle jutu ajal Piilipsi poole vaadanud ning pööras nüüd pea uuesti Zergio poole, noogutades ja tehes käega žesti, andes talle mõista, et just seda ta öelda tahtiski. Üle Zergio näo valgus mõistmine. “Sa planeediürask, Merf, kas sa siis kohe inimese kombel ei võinud selgitada?” hüüdis ta entusiastlikult, hüppas kastilt püsti ja läks autopiloodi juurde. Siis lasi ta sel veel mõnisada meetrit edasi sõita, et koht oleks absoluutselt sobivaim – natuke ka selle pärast, et Merfile ja Piilipsile koht kätte näidata –, ning andis siis käsu laeval avakosmosesse tõusta.

Laev hakkaski kerkima, ägisedes, puhkides, kriuksudes ja tehes kõikvõimalikke hääli, mis olid Merfile ja Zergiole juba ammu tuttavad, Piilipsit aga taas risti ette lööma panid. Laev tõusis tõepoolest kõrgemale ning tegi seda kindlamalt kui teisel pool valget kääbust. Teemanttähe, musta augu ja laevamootorite vastandmõjude tulemusena tundus ühtelugu, et laev kukub kohe koost – selle katuseosa lendab musta augu poole ja põhi langeb alla tähele. Siiski, kõikide asjaosaliste tõeliseks üllatuseks (tuleb tunnistada, et ehkki üllatunud oli ka teemanttäht, oli must auk toimunust vaid kergelt huvitatud) midagi sellist ei juhtunud ning reisiseltskond tõotas pühalikult laeva tootjafirmale Küll Läheb selle eest tänutäheks kommikarbi saata. Seda, et firma pärast nende kosmoselaeva partii (partii nr 1) tootmist garantiijuhtumite ülisuure arvu tõttu pankrotistus, nad muidugi ei teadnud. Neid oleks aga rõõmustanud teadmine, et nad võivad ühe kommikarbi raha kokku hoida.
Kaugus tähest aina suurenes ja samas vähenes jõud, millega laeva tagasi tähe teemantpinnale kisti.

“Mäletad seda, mis sa musta augu kohta ütlesid?” küsis Merf Zergiolt, kes keskendunult oma küünteäärset nahka näris.

“Et sel on suur külgetõmbejõud?” päris Zergio hajameelselt.

“Ei.”

“Et see on lihtsalt veel üks võimalus surma saada?” küsis Zergio, jõudes närimisega järgmise sõrme juurde.

“Just. Nüüd oleks õige aeg selle pärast muretsema hakata,” vastas Merf.

Zergio kargas kohe jalule, vaatas ärevalt kosmoselaeva kuvatavaid näitusid ja andis navigatsiooniseadmetele käsu mootorite täisvõimsusel mustast august ja teemanttähest külgsuunas võimalikult kiiresti eemalduda. Laev undas ja värises, suutmata otsustada, missugusele jõule alluda, kuid rebis end lõpuks siiski kõigist iharatest gravitatsiooniväljadest vabaks.

Merf ja Zergio hingasid kergendatult, Piilips oli aga kusagilt vahepeal mingi mineraalõlipurgi leidnud, sellele päkad silma ajanud ja magas juba norinal. Merf vangutas pead, vaatas pahaselt Zergio poole ja see surus näole kerkinud muige kiiresti maha.